Igapäeva talismanid tänapäeva naistele
By Kadri | oktoober 2, 2019AKSESSUAARIDE JA EHETE JÕUD
Kas olete tundnud, et mõnd riietuseset või aksessuaari kandes muutute julgemaks, enesekindlamaks ja ilusamaks? Sellise erilise väe omistavad tavaliselt eriliste inimeste poolt kingitud ehted, aga ka enda soetatud ehted, mille taga on väekad loojad.
Eriliste ja väekate ehete looja Krissiga vestleb aksessuaaridisainer Kadri Kruus.
KRISS
„Ehetelooja on ainult üks väike osa minust – lisaks olen ma ka ema, naine, tütar, õde.” Kriss on loominguline naine ja looja, kes loob midagi, mis mõjub positiivselt, innustavalt, jõudu andvalt. „Neil on vedanud, kes saavad loomingulisi puhanguid välja elada, ja on ühtlasi leidnud inimesed, kelle jaoks see resoneerib ja tekitab õige tunde”.
„Pigem olen sporditüdruk,” tunnistab Kriss. Ta tuleb Tallinnast, Kadriorust ja on pärit tennise-perest, olles elanud kogu lapsepõlve tenniseväljakute lähedal. Ema ja vanaisa on olnud mõlemad trennisetreenerid ja ka Kriss ning mõlemad õed ja vend on tennist mänginud. Kogu oma nooruse ja 20ndad oligi Kriss seotud tennisega, ka ülikoolis õppimise kõrvalt andis ta tennisetrenne. Ka siis, kui alustas ehete tegemisega, tegeles tegelikult veel paar aastat treeneritööga. „Mõtlesin, et ehete tegemine on hobi ja teen seda enda jaoks, mul ei olnud suurt business plani, kõik kuidagi kujunes iseenesest.” Krissil tekkis tennisest väike küllastus, kuna oli kogu elu selle sees olnud. Kui tekkis ehete loomise võimalus, tundis ta, et tahaks vaheldust ja puhkust tennisest. „Viimati võtsin reketi kätte eelmisel suvel, kui meil oli vanaisa mälestusturniir, ta oleks saanud 100aastaseks.Võib-olla hakkan ka enda tütreid nüüd õpetama, sest soovin, et ka nemad oskaksid. Kindlasti on suur vahe sees, kui kogu aeg treenida ja mängida või vahepeal alaga mitte tegeleda.“
Kriss oma ehtestuudios. Foto: Krõõt Tarkmeel
TEEKOND EHETENI
„Ehete teema tuli minu ellu hästi naljakalt.” Kusjuures noorena ei kandnud Kriss üldse ehteid, tal oli neid vähe. Tavaliselt olidki tal need saadud kingitustena – koolilõpuks, vanaemalt. Aga kuna Kriss elas seitse aastat USA-s, käisid nad vahel õega New Yorgis, kust ta leidis omale sealsete noorte disainerite loodud lahedaid ehteid, mis talle väga meeldisid. „Olid mõned lemmikud ja kindel stiil, mis mulle meeldis, aga kahjuks varastati need ära, kui Londonis elasin. Selle tulemusena saingi aru, miks ehe üldse oluline on ja miks neid ikkagi vaja on. Teine asi, mida mõistsin, et kingitud ehetel on suur emotsionaalne väärtus ja kui need kaduma lähevad, siis ei ole nii, et lähen ostan lihtsalt uue.” Londonis poes käies avastas Kriss, et ehted maksavad palju, lisaks on tal tugev metalliallergia, seega tavalist metalli ei saa ta üldse enda nahal kanda. „Ja sealt lugu hargneski ja juhtus nii, et tol ajal Londonis mul oli kaks toredat eesti sõpra – üks juveliir ja teine käsitööfänn – ja nemad tegelikult vedasid mind eheteni. Siiamaani naerame, kuidas ma ütlesin, et see pole üldse minu teema ja ma ei oska niikuinii.” Esimene äge moment oligi neil ühes poes, kus Kriss vaatas, et talle meeldivad tahulised kivid ja kiiksuga asjad. „Sealt edasi läksimegi sõprade juurde ja hakkasime toimetama. Avastasin, kui lõõgastav ja äge tegevus see on! Tegelikult on igasuguse loomingulise tegevuse käigus võimalus unustada n-ö argipäev ära ja jõuda teatud zen-olekusse ja tunda, et niivõrd hea on olla.”
Londonis esimest ehet meisterdamas. Foto: erakogu
NVBYK BRÄNDI LUGU
Kuidas jõudsid päris ärini ja tekkis täiesti omanäoline käekiri, mis on sinu brändile nii ära tuntav?
„Ma arvan, et see on seotud tõsiasjaga, et teen ehteid, mis mulle meeldivad, ilma et püüaks jäljendada kedagi või midagi. Kui looming tuleb sinu seest, siis see ongi sinu käekiri ja sinu nägu, olles loomulikult osa sinust. Ma tahtsin, et tooted, mis ma iseendale tegin, näeksid välja hinnalised ja päris, mitte kodukootud – et keegi ei saaks aru, et olen kodus nikerdanud. Ehteid tegingi vastavalt sellele, mida ma ise tahtsin kanda, mis mul oli parasjagu puudu või mida olin mõelnud, et tahaks, aga polnud kusagil näinud. Inspiratsioon tuleb igasugustest asjadest, kui vaid tegutseda. Elades Londonis kandsingi enda ehteid, sest teised ju varastati ära. Kuni tuli üks sõbranna, kes lähemalt uuris. Enda jaoks oli ka see roll uus ja võõras, lisaks kahtlused, et kas ikka on ilus ja õige. Õde oli mul kõrval ja ütles, et Kriss ise tegi. Ja nii kliendid tulidki – ise kandsin ja kui kellelegi meeldis, siis ka küsiti, et kas müüksin. Mingi hetk pidin juba arvestuse tegema, et kuidas oma tööd hindan. Minu jaoks oli äri algus tavaline ja loogiline – ma ei läinud kuhugi kuulutama, et teen nüüd ehteid. Eriti kui tulin tagasi Eestisse, ma ei rääkinud sellest kuskil, muudkui kandsin ja lõin juurde. Järjest rohkem inimesi tuli aga küsima ja seetõttu vormistasin end FIEks, töötades peamiselt kodus laua taga. Päeval andsin tennisetunde ja öösel möllasin kividega. Hästi äge ongi see, et osa kliente, kes käisid kunagi mu enda kodus esimesi ehteid ostmas, on ka jäänud – see on väga suur kompliment! Kõik see kuidagi kujunes. Ja vahel tuleb teha julgeid otsuseid ja astuda konkreetseid samme, näiteks investeerida rohkem oma aega ja energiat, isegi kui on kahtlused, kas asi lõpuks toimib või kes ostab.“
Kui me aastaid tagasi kohtusime, siis Sa tulid minu juurde ühe ideega. Ja sellest ideest on saanud Sinu bestseller – Time To Rock käeehe. See oli geniaalne idee – justkui kell, mis ei näita aega, vaid tuletab meelde, et peame mõtlema ka enda peale ega polegi vaja alati kuhugi tormata.
Esimene kampaaniafoto Hedvig Maigrega. Foto: Riina Varol
LUGU EHETE TAGA
Tuleb enne lugu ja siis ehe? Või inspireerib sind hoopis kindel kivi?
„Enamjaolt eelneb ikkagi lugu ja see on läbiv. Tagantjärele vaadates on ehete tegemine oma nägemuse või sõnumi edastamine, jagamine ülejäänud inimestega. Kõigil ehetel, isegi kollektsioonidel, on üldiselt läbiv mõte ja idee. Time to Rock on kindlasti üks esimesi tugeva sõnumiga ehteid. Lisaks on mul side sõnumite ja quotidega – kogusin ja endiselt kogun igasuguseid tsitaate ja ütlusi ja kirjutan need üles. Näiteks kõndisin New Yorgi metroos ja seinal seisab graffiti, millel on hea point sees. Selliseid ütlusi võib väga erinevates kohtades märgata, kui vaid vaadata. Mingiks hetkeks oli mul neid päris palju ja tundsin, et tahaks neid ehetele graveerida ja edasi jagada – siis tulidki nn horisontaali kaelakeed. Suure looga on veel „teen mis tahan“ käevõru. Esimese tütre sünniga oli emarolliga harjumine päris raske ja tabasin end mõttelt, et kas nüüd ei tohigi enam teha neid asju, mida enne tegin või tahan teha. Erinevate kokkusaamiste põhjal jõudsingi arusaamani, et tegelikult tee, mis tahad, ja seda koguaeg. Ja nii kui see käevõru käele läks, sain aru, kui paljudele naistele see sõnum mõjus. Sõnumite puhul ongi huvitav, et saan justkui tagasipeegelduse ühiskonnast. Mõnede jaoks võis see sõnum tunduda kindlasti egoistlik, aga peamine mõte selle sõnumi taga on, et ka endal peab hästi olema. Sõnumid on hästi palju ägedat dialoogi või mõtet edasi andnud ja seda mõlemas suunas. Hetkel on veel popp „kõik on võimalik“, mis on natuke teise energiaga. „Mind ei murra“ tuli pärast teise lapse sündi. Minu jaoks oli see ütlus ühe tähendusega, aga samamoodi nägin seda, et sõnum oli vaja edastada ja välja saada, sest oli veel naisi, keda see aitas ja toetas. Kui ma näen, et minu looming on kuidagi aidanud kedagi, siis see ongi minu high ja käivitab mind edasi tegutsema. Sõnumid pakuvad tuge tegelikult teistele naistele ja samamoodi ka iseendale. Ma olen alati loonud asju iseenda jaoks. Loon tooteid, mida tunnen, et mul on hetkel vaja või kui mul on vajalik mingit sõnumit endale meelde tuletada. Kui kedagi ei huvita, siis kannan ise. Võib-olla natuke egoistilik ja teistmoodi lähenemine. Ma ei jälgi ainult seda, mis on trendikas. Oluline on, et mu looming oleks isiklik.“
KULDNÕELALE NOMINEERIMINE
„Kui tuli kõne, et mind nomineeriti, siis see oli ülim üllatus, sest ma olin ehtemaailmas palju vähem aega tegutsenud kui näiteks tennises. Ma arvan, et sellised katsumused ja võimalused, kus sind lükatakse turvalisest karbikesest välja, on väga vajalikud. Sa võid minna kahte teed – kas hakkad pabistama või vastupidi, võtad seda, kui võimalust teha midagi veel suuremalt ja näidata oma lugu! Kogu protsess oli minu jaoks väga äge – näha, kuidas ideest hakkas vormuma lugu, mis ühel momendil voolas kokku. Kõik tooted olid valmis, aga lugu tuli kokku äkitselt – istusime Liis Platoga ja arutasime järjekorda ja järsku kukkus kõik omale kohale – see oli nii äge feeling! See on üks ägedamaid asju loomise puhul, kui äkki pusle kokku saab!
Lisaks tuleb juurde lava, sound, film ja pannes see kõik kokku, saad rohkem tausta lahti rääkida ja lugu jutustada. Keerulisem osa protsessi juures oli näiteks modellide leidmine, valgustus, pressipool jne, mis kõik tuli läbi mõelda. Modellidest on mul alati olnud abiks Hedvig ja Ruth, kes olid kohe nõus kaasa lööma, aga kust ma ülejäänud modellid saan, mis ma tegema pean, kuidas see käib? Viimasena oli suur väljakutse oli veel see hetk, mil pidin mantrat lugema. Alguses mõtlesin võtta näitleja, sest mantra, mida esitasin, oli liiga isiklik ja tekkis kuidagi alasti tunne. Siis mõistsin, et vahel tulebki teha ebamugavaid asju ja enda isiklikku lugu peab julgema välja öelda. Võõras oli kuulda enda häält … Läbi selle protsessi jõudsingi arusaamani, et aktsepteeri end sellisena, nagu oled, ärme ajame taga perfektsionismi. Aktsepteerida, et see on lugu, mida tahan näidata, ja just nii ja keskenduda rohkem protsessile endale. Muidugi loodad, et inimestele jõuab kohale, aga ma ei saa seda kontrollida, kuidas teised lugu vastu võtavad, aga ma saan kontrollida seda, kuidas ma lugu jutustan ja ennast väljendan. Kogu seda päeva ma hullult kaifisin ja olin suu kõrvuni. Kõik läks ilusti ja rahulikult. Valisin nautimise, selle asemel et muretseda, mis võib valesti minna jne. Mul oli täpselt see tunne, et „jess, see toimib ja läkski nii, nagu vaja!“ Lisaks positiivne tagasiside loominguliste inimeste poolt, keda austan – kokkuvõttes hästi mõnus tunne ja kihvt kogemus!“
2018 Kuldnõel. Hedvig Maigre. Foto: Riina Varol
IGAPÄEVANE (TÖÖ)PÄEV
„Pole töö ega puhkepäevi. Kui on vaja, saan olla lastega, samas saan minna ka nädalavahetusel tööd tegema. Nii, kuidas endale kõige parem on. Viimased paar aastat olen tähelepanu rohkem lastele suunanud. Alles nüüd, sellest sügisest harjun uuesti töörütmiga ja iseendale keskendumisega. Enne oli palju puusalt tulistamist – kui tekkis vaba hetk, siis jooksin stuudiosse. Tegin ka palju tööd iPhonest. Tegelikult mulle üldse ei meeldinud telefonist töö tegemine ja avastasin, et ei peagi olema kogu aeg arvutiga tööruumis, aga võisin kärutada pargis ja samal ajal telefonist tööd teha. Ehete loomisel olen üksi ja vajan selleks aega. Samas – kui loomise alguse faas on läbi, siis mulle meeldib kellegagi arutada ja proovida, turvalises keskkonnas jagada, et tekiks uus mõte ja suunamine jne. Ehete puhul on tähtis ka see, et ehe peab olema mugav ja kantav, millega võid kasvõi päev läbi käia. Tahan ise kanda ja proovida, et saaksin aru, mis tunne on. Inspiratsioon tuleb igalt poolt ja peab tegutsema.“
Pere. Foto: erakogu
ERILINE LEMMIKEHE
„Time To Rock, „kõik on võimalik“ ja „mind ei murra“ on sõnumid, mida alati kannan. Pigem olen klassikalise joonega, samas väikese kiiksuga. Mul on oma set, mida võin kanda kolm kuud, kuus kuud. Siis vajan muutust ja kas lisan midagi või vahetan hoopis välja. Näiteks kui talvel kannan pigem suuremaid ehteid, siis suvel meeldivad rohkem kerged ja mitu-ehet-korraga stiil. Mulle meeldivad multifunktsionaalsed ehted, mida saab mitut moodi kanda.
Uut kollektsiooni praegu ei tule, sest meie tootevalik on päris lai. Tunnen, et hetkel on kõik komponendid olemas ja ma ei taha luua kollektsiooni ainult sellepärast, et on sügis või et poodidesse on vaja.
Time To Rock
Tule Pärnu maanteele, otsi üles meie mõnusad disainerpesad, postita sotsiaalmeediasse pilt #nvbyk, #kadrikruusbags, #lovethis ning naudi 20% soodustust linna kõige ägedamatelt aksessuaaridelt.
Tššhh! Leiunurgas suvised üksikeksemplarid eriti super hindadega. Kes ees, see Naine!
You just gotta love this!
